Füüsilise vormi ja lihaskonna eest hoolitsemine

Agility eeldab koeralt (ja ka koerajuhilt ) hea füüsilise vormi olemasolu, kahjuks aga hakkavad paljud oma koera füüsilise vormiga tõsisemalt tegelema alles kõrgeimasse võistlusklassi jõudes. Kui asja üle sügavamalt järgi mõelda, siis saab igaüks aru, et on ettevaatamatu ja ohtlik nõuda tugitoolisportlase vormis koeralt kõrgeid hüppeid ja välkkiireid pöördeid. Agilityraja läbimiseks kulub umbes 35-50 sekundit, olenevalt raja pikkusest ja raskusastmest. Selle aja jooksul ületab koer kuni 20 erinevat tõket: joostes, hüpates ja ka ronides, samal ajal vastavalt vajadusele ka pidurdades, kiirendades ning kiireid pöördeid tehes. Mida rohkem koer agilityt naudib ning mida ägedamalt ta rajal tormab, seda suurem on tal oht vigastustele, kui lihased ja liigesed pole treenitud.

Vigastuste ohtu suurendab veelgi ülekaal. Oletame, et teie täiskasvanud koeral on ülekaalu 1-2 kilo. Nüüd manage aga silme ette 1-kilone suhkrupakk või 2-kilone jahukott ning kujutlege oma lemmikut agilityrajal, need kotid-pakid turjal, hüppeid sooritamas või end üle A-takistuse vinnamas... Agilitytreening ei ole koht, kus üritada koera kaalu langetada või lihasvormi parandada, see peab toimuma väljaspool agilityväljakut!

Muidugi on täiesti võimalik, et kergelt ülekaalulise ja igapäevaelus väheliikuva koeraga õnnestub treenida ja isegi võistelda nii, et see silmnähtavalt koera tervist ei halvenda, vähemalt mitte esimestel aastatel, kuid on päris kindel, et selline „vormist väljas“ koer ei suuda iial anda endast maksimumi.

Seega olenemata sellest, kas agilityga tegeldakse võistlustasemel või ainult oma lõbuks, peaks sellest hetkest alates, kui treeningrühmaga on liitutud, hakkama ka koera füüsilise vormi – lihaskonna arendamise ja liigeste liikuvuse treenimisega - teadlikult tegelema. Kolm-neli korda päevas kiire pissi-kaka- ring ja ruttu tagasi diivanile tuduma ei ole kindlasti mitte agilitykoerale (ega tegelikult ühelegi koerale) sobiv rutiin.

Tavapärasest linnakoera jalutuskäigust jääb agility jaoks ilmselgelt väheks, seega tuleks ette võtta midagi tõhusamat. Rihma otsas liikumine ei ole parim variant (kuigi tihti linnatänavatel ainuvõimalik), kuna koer teeb rihma otsas jalutades väga ühetüüpseid liigutusi.

Kõige parem on viia koer jalutuskäigule metsa. Seal saab koer vabalt ringi tuulata, üle mahalangenud okste hüpata või puude eest kõrvale põigata, lõhnu jahtida jne. Parim on samblane mättaline veidi pehmevõitu metsaalune. Veel parem, kui jalutuskäigule läheb mitu koera koos, mitmekesi tegutsevad nad veelgi entusiastlikumalt. Metsa all on pinnas väga vahelduv ja koer arendab seal lisaks lihastele ka koordinatsiooni.

Oleks suurepärane, kui koer saaks metsas või muul vahelduval maastikul joosta iga päev, täiskasvanud koer võiks sel viisil liikuda minimaalselt 1 tund päevas. Kui see pole võimalik, siis tuleks koer viia linnast välja jalutama vähemalt nädalavahetustel.

Väga hea on lasta koertel isekeskis mängida. Mänguline liikumine imiteerib suurepäraselt agilityrajal toimuvat ja arendab koera lihaskonda, liigeste liikuvust ja koordinatsiooni.

Ülaltoodut võib pidada koera baastreeninguks ehk alusvormi loomiseks ning see sobib suurepäraselt ka kutsikatele (kutsika puhul tuleb alati märgata, millal ta hakkab väsima). Tulemuseks peaks olema sitke, osav ja liikuv loom. Lisaks metsas jalutamisele on väga hea treening ka ujumine. Vastupidavust ja lisaks ka koera-koerjuhi omavahelist suhet arendab looduses matkamine.

Alusvormi loomine täiskasvanud koerale võtab aega 2-3 kuud.

Agilitykoeral peavad kindlasti olema ka küüned lõigatud ja karv kammitud, pikad küüned ja karvapusad võivad takistada koera vaba liikumist ning talle piina valmistada.

Eesmärgipärasem treening algab siis, kui koer on täiskasvanud.

Eelduseks on eelnevalt loodud alusvorm. Eesmärgipärasem treening tähendab seda, et koeralt hakatakse eeldama teatud harjutuste-elementide täitmist ning koera võib aegajalt viia tema nö. jaksamise piirile. Füüsiliste võimete piirini ei tohiks koera siiski liiga sagedasti viia! Eesmärgipärase treeningu tulemuseks peaks olema kiire, jõuline, vastupidav ja oma keha valitsev koer. Samuti peab koeras olema olemas motivatsioon, tegutsemistahe ja kindlasti vaimne heaolu – koer peab tegevust nautima, nagu ka omanik.

Kui füüsiline vorm on loodud, siis võib siirduda võistlustreeningute juurde.

Siin on kõige tähtsam koera motivatsioon – kõrge motivatsiooniga koer jaksab tööd teha, isegi rasked harjutused ei ole sel juhul nii energiakulukad. Võistluskoera treenimisel on oluline jälgida treeningu ja puhkuse režiimi ja koera tervislikku seisundit – lonkavat, end kehvasti tundvat või kasvõi vaid kõhulahtisusega koera ei tohi trenni viia, tal tuleb lasta rahulikult paraneda. Koer peab olema täiesti terve.

Koera eest tuleb hästi hoolitseda! Kui koera treeningutesse on näiteks haiguse või vigastuse tõttu tekkinud pikem paus, siis ei saa kohe samalt tasemalt jätkata, kus t reenimine pooleli jäi. Oluline on pöörduda tagasi algvormi kindlustamise juurede.

Füüsiline koormamine on koera treenimisel vältimatu ja koer kohaneb sellega. Õige koormus on koerale tervislik ja parandab koera enesetunnetust. Koormamine ei tohi olla liiga suur, see peab olema õiges suhtes koera füüsilise seisundiga. Samas, kui eesmärgiks on jõuda MM-i tasemele, tuleb koerale vahel ka selliseid harjutusi teha. Kui koer on hästi hooldatud ja motiveeritud, siis taastub ta sellest reeglina hästi.

Ka puhkus on oluline!

Kindlasti tuleb treenimisel arvestada ka seda, et koer vajab puhkust ehk aega, kus ta ei tee midagi – sööb, magab, käib väljas pissil, ei käi pikalt jalutamas. Võistluskoer peaks kindlasti puhkama! Kui peetakse koos mitut koera, võiks neile aegajalt luua tingimused, kus nad saaksid ka eraldi puhata.

Kui koera liigselt koormata, ilma tõhusate puhkeperioodideta, võib tekkida ülekoormus.

Ülekoormus võib olla nii füüsiline kui ka psüühiline. Koerad reageerivad ülekoormusele erinevalt – väsinud oleku asemel võib koer olla hoopis üleerutatud.

Kasutatud materjalid:
Vilve Roosioks, „Tiina Ridvalli seminar harrastuskoera hooldusest“, ajakiri Saksa Lambakoer 4/2005 ja 4/2007